Navigatsioon
Navigatsiooni valdkond tegeleb erinevate raadioside seadmetega, mis aitavad õhusõidukitel õhus navigeerida, kui ka abistavad maandumisel.
Õhusõidukid vajavad lendamisel täpset informatsiooni oma paiknemise kohta ning pidepunkte, mille suhtes liikuda. Hea navigatsioonivõrgu olemasolu korral saab õhusõiduki meeskond ise navigeerida soovitud suunas ja ta ei vaja pidevat abi lennujuhtidelt.
Navigeerimiseks vajaliku teabe võib tinglikult jagada kaheks: suund ja kaugus mingist teadaolevast punktist. Vajalik teave edastatakse õhusõidukile maapinnal paiknevast navigatsiooniseadmete võrgust, mis Eestis koosneb suunamajakatest (VOR – VHF Omnidirectional Range, NDB - Non-Directional Radio Beacon) ja maapealsetest kaugusmõõtjatest (DME – Distance Measuring Equipment). NDB-d ja VOR-id hakkavad tasapisi jääma minevikku ja kasutust leiavad need veel ainult lennuväljadel.
Õhusõiduki pardal asuv aparatuur võtab üheaegselt vastu informatsiooni mitmest navigatsiooniseadmest ning määrab selle alusel oma asukoha õhus.
Trassi navigatsioonimajakatena on kasutusel järgmised seadmed:
- Ringsuunaline raadiomajakas (VOR – VHF (Very High Frequency) Omnidirectional Range) – antud seade annab õhusõidukile suuna ehk radiaali raadiomajakale.
- Kaugusemõõtja (DME - Distance Measurement Equipment) – antud seade võimaldab õhusõidukil mõõta kaugust raadiomajakast.
- Ringsuunaline raadiomajakas (NDB - Non-Directional Radio Beacon) – edastab pidevalt ringsuunalist RF signaali, mille tõttu on õhusõidukil võimalik asukoha määramine.
Lennujaama lähiümbruses on lennujuhtidele abiks peilingaator ehk suunamääraja:
- Suunamääraja (DF - Direction Finder) – antud seade näitab lennujuhile õhusõiduki suunda ehk asimuuti raadiovastuvõtjast konkreetsel ajahetkel. Töötab vaid kindlatel sagedustel.
Maandumisel on suurematel lennuväljadel abiks ILS ehk instrumentaallähenemissüsteem. Antud süsteem abistab pilooti maandumisel ning samuti on täna sellele seadmele võimalik maanduda kehvemate ilmastikutingimuste korral.
- Instrumentaalmaandumissüsteem (ILS - Instrument Landing System). Enamasti koosneb kolmest seadmest:
- Kursimajakas (LOC – Localizer) – lennuraja telgjoone pikendus õhku
- Glissaadi ehk lauglemisnurga majakas (GS - Glide Slope) – laskumisnurk
- Kaugusemõõtja (DME - Distance Measurement Equipment) - annab õhusõidukile kauguse majakast
- Markermajakad (MM – Marker Beacon) - asuvad kindlatel asukohtadel telgjoone pikenduse sihis ning annavad õhusõidukile märku tema kaugusest lennurajast. Annab indikatsiooni edastades häält (erineva sagedusega toonid) ja valgust (õhusõiduki pardaindikaatorile). Ei ole enam väga laialt kasutuses. Enamasti kasutatakse DME-sid markermajakate asemel, kuna DME annab õhusõidukile rohkem ning täpsemat infot.
Järjest enam on kasutusel satelliitnavigatsiooni GNSS (Global Navigation Satellite System) elemendid, millest praegusel ajal on enimkasutatavad GPS ja Galileo süsteemid. GNSS protseduurid baseeruvad sellistele süsteemidele nagu ABAS (Aircraft-Based Augmentation System), SBAS (Satellite-Based Augmentation System – WAAS, EGNOS), GBAS (Ground-Based Augmentation System).